Raha kulus 2 inimesel 4 nädalase reisi peale kokku 50 927 EEK:
1. Enne reisi 29 360 EEK
Lennukipiletid – 2 x 14 000 EEK= 28 000 EEK
Kindlustus – 2 X 680 EEK = 1 360 EEK
2. Reisil olles 21 567 EEK
Viisad, kahele inimesele kokku – 1 813 EEK
Ööbimised, kahele inimesele kokku – 3 665 EEK
Transport kohapeal, kahele inimesele kokku – 3 162 EEK
Vaatamisväärsused ja muu taoline, kahele inimesele kokku – 2 161 EEK
Muud ostud kohapealt (toit, cd-dele piltide kirjutamine, internetipunktide külastamine, riided matkamiseks, shoppamine Bangkoki kaubamajades enne tagasitulekut, kingitused sõpradele, pesumaja teenused kohapeal jmt)– 10 766 EEK
(Sealhulgas oli sularaha kaasas 1500 dollarit ehk 18 000 EEK)
Wednesday, July 25, 2007
17. TEKOND KOH CHANGILT BANGKOKKI
Lühidalt rääkides läbisime teekonna takso, laeva, kastiauto ja bussiga. Koh Changil olles uurisime küll ka varianti osta reisibüroost organiseeritud otsereis saarelt Bangkokki, kuid hind tundus sedavõrd palju kallim, et otsustasime omal käel kohale jõuda. Sadamas olime tunnistajaks suurele tülile reisijate ja taksojuhi vahel. Turistid arvasid, et nad ei pea taksosõidu eest maksma, kuna ostsid kuskilt reisibüroost sellise pileti, millel taksosõit juba hinna sees. Taksojuht aga polnud sellest midagi kuulnud ja väitis, et tahab raha saada. Kohale tuli ka politsei ja peale mitut telefonikõnet tüli siiski vaibus ning saavutati kokkulepe. Bussi võtsime lihtsalt esimese, mis oli kohe väljumas. Tegemist ei olnud kõige uuema liiklusvahendiga, kuid väga hull ka polnud. Ebamugavaks läks siis, kui sõit venis kokku ligi 6 tunni pikkuseks ja paljudes peatustes tuli buss puupüsti rahvast täis ning konditsioneerid ei suutnud enam võidelda aknast sisse paistva lauspäikesega. Loomulikult mahtus selle aja sisse ka toidupeatus, kus minu seekordseteks lemmikuteks kujunesid erinevad lihavardad koos terava kastmega ning magusas taignas kuuma õli sees küpsetatud kartuli-ja banaaniviilud. Mugavaks osutus, et Bangkokki jõudes sõitis buss Ekamai bussijaama, ehk kohe Skyline´i peatuse kõrvale. Kuna ärasõiduni jäänud päevadel oli niikuinii kavas kaubamajades väike tiir teha ja taas linnaeluga ennast harjutada, siis sõitsime kohe Siam Squarile ja leidsime väga armsa öömaja Soi Kasem San 1-l White Lodge´s.
16. KOH CHANG – PUHKUSESAAR
Kastiauto viis meid Tratist 40 THB eest sadamasse. Enne kui arugi saime, olime ostnud 110 THB eest edasi-tagasi laevapileti saarele. Kiire ost välistas hiljem mõne teise sadama kaudu tagasituleku. Paat meenutas väikest kalalaeva, kuhu lisatud mõned read puupinke. Sõit kestis 40 minutit ja poolel teel saime kaela tõeliselt troopilise vihmasahmaka. Sadu oli küll tugev aga ei kestnud kaua. Ootasime selle lõppemist koos teiste reisijatega varjualuses, mida sadamaks nimetati. Peale saju lõppemist tulid kohale ka kastiautod-taxid, kes rahva erinevatesse randadesse laiali vedasid.
Esimene ja kõige rahvarohkem on White Sandy Beach. Pikk, pikk rannariba, mille ääres lugematu arv erinevaid majakesi, bungalowsid, resorte, hotelle. Turiste peatub siin palju, nii noori kui vanu. Kuna samal ajal oli kohalikel pikk riigipüha ja lastel koolivaheaeg, siis väga paljudes ööbimispaikades polnud vabu tube. Kõndisime oma seljakottidega mööda päikeselist randa ühest majakestest teise juurde. Siinkohal tänasin end järjekordselt, et paasiks vaid väike seljakot. Lõpuks leidsime väikse ja armsa toa, mille uks avanes otse merepiirile, kuid sinna jõudmiseks tuli minna läbi restorani või jalutada mööda mereäärt. Suured ja pehmed käterätid ning kõik vajalik olemas.
Koh Changil vahelduvad valge liivaga rannad kaljudega. Randade vahel liikumiseks on parim viis rentida mootorratas aga loomulikult sõidavad ka taksod-kastiautod, mis peatuvad seal, kus vaja. Rannad on kõik ilusad. Kõige vaiksemaks ja metsikumaks võib nimetada ilmselt Lonely Beachi. Saare keskel asuvad mäed on kaetud vihmametsade ja dzungliga, mille vahelt võib leida koskesid. Meie olime selleks ajaks juba küllalt seigelnud ja otsustasime oma reisi viimased päevad veeta lihtsalt rannal lebades ning niisama lonkides. Päikese loojudes jalutsime taganeva mere asemele kiirelt tekkivate restoranide vahel, nautisime toitu ja igaõhtust tuleshowd pimedal rannal. Esimesel õhtul õnnestus meil ka elava muusikaga pidu külastada ja esinevaid muusikuid nautida sest sattusime täiskuupeole, full moon party.
Esimene ja kõige rahvarohkem on White Sandy Beach. Pikk, pikk rannariba, mille ääres lugematu arv erinevaid majakesi, bungalowsid, resorte, hotelle. Turiste peatub siin palju, nii noori kui vanu. Kuna samal ajal oli kohalikel pikk riigipüha ja lastel koolivaheaeg, siis väga paljudes ööbimispaikades polnud vabu tube. Kõndisime oma seljakottidega mööda päikeselist randa ühest majakestest teise juurde. Siinkohal tänasin end järjekordselt, et paasiks vaid väike seljakot. Lõpuks leidsime väikse ja armsa toa, mille uks avanes otse merepiirile, kuid sinna jõudmiseks tuli minna läbi restorani või jalutada mööda mereäärt. Suured ja pehmed käterätid ning kõik vajalik olemas.
Koh Changil vahelduvad valge liivaga rannad kaljudega. Randade vahel liikumiseks on parim viis rentida mootorratas aga loomulikult sõidavad ka taksod-kastiautod, mis peatuvad seal, kus vaja. Rannad on kõik ilusad. Kõige vaiksemaks ja metsikumaks võib nimetada ilmselt Lonely Beachi. Saare keskel asuvad mäed on kaetud vihmametsade ja dzungliga, mille vahelt võib leida koskesid. Meie olime selleks ajaks juba küllalt seigelnud ja otsustasime oma reisi viimased päevad veeta lihtsalt rannal lebades ning niisama lonkides. Päikese loojudes jalutsime taganeva mere asemele kiirelt tekkivate restoranide vahel, nautisime toitu ja igaõhtust tuleshowd pimedal rannal. Esimesel õhtul õnnestus meil ka elava muusikaga pidu külastada ja esinevaid muusikuid nautida sest sattusime täiskuupeole, full moon party.
15. TRAT – TAI VÄIKELINN LÄBISÕIDUL
Trati jõudsime pimedas. Minibuss viis meid suurde ja uhkesse bussijaama, mis asus tavapäraselt linnast eemal.
Seekordseks üllatuseks ei olnud näha ühtki taksot ega öömaja pakkujat. Jalutasime bussijaamast välja ja jäime arutlema, mida nüüd edasi teha ja kuhupoole minema hakata. Meie kõrval seisatas kohalik tädi, kes hakkas uurima, mis meil plaanis. Talle endale oli õde autoga järele tulnud ja lahkelt pakkus ta meid linna sõidutama. See oli ainus kord, kus meile tasuta transporti pakuti. Ühtlasi näitas ta meile ära, kus peatuvad Koh Changi sadamasse viivad kastiautod, kus asub toiduturg. Viis meid ühe pimeda ja kitsa tänava otsani, kust edasi algas külalismajade rajoon. Väga armas ja lahke tädi oli, aitäh talle selle eest!
Turistide geto asus jõe äärses kvartalis, kus kitsaste tänavate rägastikus erinevad öömajad. Euroopalikust kivimajast kuni puukuurini. Väikese jalutuskäigu kaugusel leidsime peatänava koos supermarketi ja turgudega. Ööturul võib maitsta tõeliselt head õhtusöögivalikut väga väikese raha eest. Turgude ümbrusesse on koondunud erinevate kastiautode peatused. Trati kasutatakse palju transiit peatuspaigana. Inimesed on siin lahked ja igal sammul juhatatakse sind rõõmsalt, kui vajad abi.
Seekordseks üllatuseks ei olnud näha ühtki taksot ega öömaja pakkujat. Jalutasime bussijaamast välja ja jäime arutlema, mida nüüd edasi teha ja kuhupoole minema hakata. Meie kõrval seisatas kohalik tädi, kes hakkas uurima, mis meil plaanis. Talle endale oli õde autoga järele tulnud ja lahkelt pakkus ta meid linna sõidutama. See oli ainus kord, kus meile tasuta transporti pakuti. Ühtlasi näitas ta meile ära, kus peatuvad Koh Changi sadamasse viivad kastiautod, kus asub toiduturg. Viis meid ühe pimeda ja kitsa tänava otsani, kust edasi algas külalismajade rajoon. Väga armas ja lahke tädi oli, aitäh talle selle eest!
Turistide geto asus jõe äärses kvartalis, kus kitsaste tänavate rägastikus erinevad öömajad. Euroopalikust kivimajast kuni puukuurini. Väikese jalutuskäigu kaugusel leidsime peatänava koos supermarketi ja turgudega. Ööturul võib maitsta tõeliselt head õhtusöögivalikut väga väikese raha eest. Turgude ümbrusesse on koondunud erinevate kastiautode peatused. Trati kasutatakse palju transiit peatuspaigana. Inimesed on siin lahked ja igal sammul juhatatakse sind rõõmsalt, kui vajad abi.
14. KAMBODZA – MÕNED MÕTTED
Elu on Kambodzas vaesem ja odavam kui Tais. Turistidelt küsitakse igal pool erihinnad. Sama hinnaga kui kohalikud ei saa ka turult toitu. Kui esimesel õhtul valgete inimeste turule saabumisest üllatunud müüjad küsisid meilt ühte hinda siis juba järgmisel õhtul küsiti samal turul sama toidu eest poole rohkem. Turist on elav rahakott ja oma turististaatust siin varjata ei õnnestu. Kerjused, lapsed, kõikvõimaliku kauba müüjad – kõik on turisti raha peale väljas. Kui mingil põhjusel suudad rohkem huvi tekitada, siis unustavad nad raha küsimise ära ja on väga sõbralikud ning siirad inimesed. Suheldes aitab alati sõbralik naeratus ja pikad ning lillekestega kaetud värvilised küüned ka. Koos pikkade blondide juustega on võimalik lihtsalt saada sõbraks kohalike naistega. Olgu nad siis linnukeste müüjad templis või hostsessid ööklubis.
Transport on vilets. Kohalike jaoks tähendab sõit suure bussiga ühest linnast teise pidu. Sest veel paar aastat tagasi selline võimalus puudus ja linnadevahelisi bussifirmasid lihtsalt ei eksisteerinud. Siiani töötavad vaid mõned liinid, igale poole sõita ei saa. Meie kogemuse järgi on tegelikke bussiliine isegi vähem kui kohalikus bussijaamas kirjas, sest osad on vahepeal maha võetud või pole jõutud neid veel käima pannagi. Linnasisene organiseeritud transport puudub. Selle asemel saab kasutada mototaksosid, velotaksosid, tuktukke.
Osta pole tegelikult midagi. Kohti, kus müüakse suveniire, on vähe. Vaid mõned kohad Phnom Penhis ja Angkori templite vahel. Mujal mitte. Turgudel kaubeldakse enamasti vaid igapäeva eluks vajaliku kraamiga kohalikele, käsitööd leiab mõnel suuremal pealinna turul. Värsket toitu on võimalik osta igal sammul. Phnom Penhi supermarketites leiab ka kõikvõimalikke euroopalikke pakendatud toidukaupu.
Rahast kehtib korraga nii rahvuslik riel kui ka dollar. Võib maksta korraga mõlemas rahas ja tihti saab ka tagasi mõlemat raha. Kallimates poodides ja restoranides kirjutatakse hinnad dollarites, odavamates tavaliselt rielides. Algul on keeruline arvestada paralleelselt kahes rahas aga sellega harjub.
Inglise keelt räägitakse vähe. Peamiselt vaid nooremad inimesed. Kuid hakkama saab ikka, sest turisti jaoks otsitakse küla pealt keegi, kes pisutki räägib. Kindlasti on see järelmõju omaaegsele 0 aastale. Paari aastaga hävitati 2-3 miljonit inimest. Punaste khmeeride poolt tapeti kõik õpetlased, õpetajad, tantsijad, mungad, võõrkeelte oskajad ja muidu ärksamad inimesed. Kommunismi ehitati siin nii, et kõik linnades elavad inimesed, keda maha ei tapetud, asustati maale. Eemärgiks kujundada agraarühiskond.
/Maal hakati juurutama «linnadeta sotsialismi». Kaotati raharinglus ja kaubandusvõrk, linnaelanikud asustati vägivaldselt maale ja sunniti töötama kommuunides. Üritati hävitada Kambodza niigi vähene intelligents - kolm ja pool aastat hiljem oli näiteks 11 000 üliõpilasest ellu jäänud vaid 45. Mõistagi suleti kõik kõrgkoolid, peaaegu kõik keskkoolid ja paljud algkoolid. Kaotati perekond, keelati armastus - abielluda võis vaid valitseva partei loal. Vanemad kui kuueaastased lapsed võeti vanemailt ära ja pandi tööle. Üldine töökohustus algas kümnendast eluaastast. Ajaloolane Mark Laane/
Eriti irooniline on, et seda üritust juhtinud kindral Pol Poth alustas oma rahva hävitamist peale õpinguid Pariisis Sorbonne´i ülikoolis. Loomulikult leidus maailmas suurriike, kes teda toetasid. Kambodzalaste hilist ajalugu ilmestavad veel kodusõja laadsed lahingud, milles lõid kaasa ka Vietnamlased. Lõplikult purustati punaste khmeeride väed alles peale Pol Pothi surma (1998) ja vist alates 2002.aastast on see maa turistide jaoks külastatavaks muutunud. Kuid isegi praegu on riigi paljudes regioonides endiselt likvideerimata miiniväljad, mille paigaldamises on omal ajal osalenud USA, Suurbritannia, Hiina ja Tai valitsused. Tänu neile on ka nii arvukalt maamiini ohvreid, invaliide. Täna kuulub Kambodia Aasia riikide ühendusse, millel hetkel veel väga suurt poliitilist jõudu pole, kuid loodetakse kujundada Euroopa Liidu laadset.
Transport on vilets. Kohalike jaoks tähendab sõit suure bussiga ühest linnast teise pidu. Sest veel paar aastat tagasi selline võimalus puudus ja linnadevahelisi bussifirmasid lihtsalt ei eksisteerinud. Siiani töötavad vaid mõned liinid, igale poole sõita ei saa. Meie kogemuse järgi on tegelikke bussiliine isegi vähem kui kohalikus bussijaamas kirjas, sest osad on vahepeal maha võetud või pole jõutud neid veel käima pannagi. Linnasisene organiseeritud transport puudub. Selle asemel saab kasutada mototaksosid, velotaksosid, tuktukke.
Osta pole tegelikult midagi. Kohti, kus müüakse suveniire, on vähe. Vaid mõned kohad Phnom Penhis ja Angkori templite vahel. Mujal mitte. Turgudel kaubeldakse enamasti vaid igapäeva eluks vajaliku kraamiga kohalikele, käsitööd leiab mõnel suuremal pealinna turul. Värsket toitu on võimalik osta igal sammul. Phnom Penhi supermarketites leiab ka kõikvõimalikke euroopalikke pakendatud toidukaupu.
Rahast kehtib korraga nii rahvuslik riel kui ka dollar. Võib maksta korraga mõlemas rahas ja tihti saab ka tagasi mõlemat raha. Kallimates poodides ja restoranides kirjutatakse hinnad dollarites, odavamates tavaliselt rielides. Algul on keeruline arvestada paralleelselt kahes rahas aga sellega harjub.
Inglise keelt räägitakse vähe. Peamiselt vaid nooremad inimesed. Kuid hakkama saab ikka, sest turisti jaoks otsitakse küla pealt keegi, kes pisutki räägib. Kindlasti on see järelmõju omaaegsele 0 aastale. Paari aastaga hävitati 2-3 miljonit inimest. Punaste khmeeride poolt tapeti kõik õpetlased, õpetajad, tantsijad, mungad, võõrkeelte oskajad ja muidu ärksamad inimesed. Kommunismi ehitati siin nii, et kõik linnades elavad inimesed, keda maha ei tapetud, asustati maale. Eemärgiks kujundada agraarühiskond.
/Maal hakati juurutama «linnadeta sotsialismi». Kaotati raharinglus ja kaubandusvõrk, linnaelanikud asustati vägivaldselt maale ja sunniti töötama kommuunides. Üritati hävitada Kambodza niigi vähene intelligents - kolm ja pool aastat hiljem oli näiteks 11 000 üliõpilasest ellu jäänud vaid 45. Mõistagi suleti kõik kõrgkoolid, peaaegu kõik keskkoolid ja paljud algkoolid. Kaotati perekond, keelati armastus - abielluda võis vaid valitseva partei loal. Vanemad kui kuueaastased lapsed võeti vanemailt ära ja pandi tööle. Üldine töökohustus algas kümnendast eluaastast. Ajaloolane Mark Laane/
Eriti irooniline on, et seda üritust juhtinud kindral Pol Poth alustas oma rahva hävitamist peale õpinguid Pariisis Sorbonne´i ülikoolis. Loomulikult leidus maailmas suurriike, kes teda toetasid. Kambodzalaste hilist ajalugu ilmestavad veel kodusõja laadsed lahingud, milles lõid kaasa ka Vietnamlased. Lõplikult purustati punaste khmeeride väed alles peale Pol Pothi surma (1998) ja vist alates 2002.aastast on see maa turistide jaoks külastatavaks muutunud. Kuid isegi praegu on riigi paljudes regioonides endiselt likvideerimata miiniväljad, mille paigaldamises on omal ajal osalenud USA, Suurbritannia, Hiina ja Tai valitsused. Tänu neile on ka nii arvukalt maamiini ohvreid, invaliide. Täna kuulub Kambodia Aasia riikide ühendusse, millel hetkel veel väga suurt poliitilist jõudu pole, kuid loodetakse kujundada Euroopa Liidu laadset.
13. TEEKOND TAGASI TAISSE VIA HAT LEK
Sihanoukvillest Tai piiripunkti lähedal asuva Koh Kongi saarele otsustasime sõita laevaga. Laevapilet oli küll kallis, 20 dollarit. Maantee pidi selles suunas olema üks riigi halvimaid ja laevaga me ei olnud sel reisil veel sõitnud. Piletid ostsime oma külalistemajast, kus need olid sama hinnaga, mis sadamas. Lisateenusena saime tasuta transfeeri hotellist sadamasse. Seda siis mootorrataste tagaistmel. Õnneks võttis juht minu seljakoti omale ette jalgade vahele. Siinkohal on veel üks hea põhjus, miks reisida väikese seljakotiga.
Laev nägi välja nagu 20 aastat tagasi Tartus Emajõel seilanud Raketa. Üsna vana ja roostes. Kotid, kastid, korvid, kohvrid, pakid ja muu träna visati katusele. Mõned reisijad otsustasid samuti katusel sõita. Meie valisime päikesepõletuse hirmus siiski diislivinguse salongi. Terve tee oli meil võimalik teleriekraanilt jälgida kohalikus keeles karaoket. Istmed nägid välja nagu bussis ja tundusid mitte kõige ebamugavamad. Sõit kestis 4 tundi koos ühe kiire peatusega. Põhiline osa reisijatest olid kohalikud. Reisijate ja kauba lavale laadimine algas juba tund enne väljumist. Kaupa veeti laevale suurte kärudega. Sadamaks nimetati pehkinud palkidest kaid, mille servas seisis kuuritaoline sadamahoone.
Koh Kong on tegelikult saar ja ühendatud maismaaga pika sillaga. Saar ise pidi olema kasiinode ja baaride, piraatide ja hangeldajate paradiis, mis meil nägemata jäi. Laeva maabudes polnud mingit valikut edasise tegevuse suhtes. Kui laevamehed reisijad järsust trepist üles kaldale tõmbasid, siis aitasid järgmised mehed inimesed kohe kaile aetud kastiautodesse, et viia piirile. 100 THB nägu ja 40 minutit sõitu veoauto kastis ning olimegi piiripunktis. Veoauto saabudes jooksis sellele tormi suur kamp suitsumüüjaid ja rahavahetajaid. Ilmselt on eriti kasulik osta suitsu just Kambodza poolelt, kuid rahavahetuse kursiga oleks kindlasti petta saanud. Kuna meie ei suitsetanud ja Tai raha oli meil olemas, siis rabelesime end välja ja suundusime piirile. Kahe riigi vahel tuli 100 meetrit jalutada, et jõuda Hat Leki. Piiripunkt ise nägi välja väike, pigem nagu putka, kus luugist said ajada oma passi asjad korda. Dokumente tembeldati hoolega nii Kambodza kui ka Tai poolel
Heitsime viimase pilgu Kambodzale, sellest hetkest oli see riik meie jaoks minevik. Kaua taga nutta teda polnud aega, sest kätte jõudnud õhtupoolik kiirustas tagant. Plaan jõuda Koh Changi saarele samal päeval ei õnnestunud. Kastiautos sõitu otse saarele pakuti 800 THB eest nägu. Pidasime seda hinda siiski kalliks ja sõitsime liini-minibussiga Trati 110 THB eest, et järgmisel hommikul praamiga saarele suunduda. Bussipeatus asus piiripunktist kohe paremal kinnises parklas, kuhu sissepääs ATM automaadi kõrvalt. Hat Lekis oli tunne nagu oleksime sattunud Euroopasse. Tsivilisatsiooni oli tunda igal smmul. Erinevad toiduputkad ja food center mõlemal pool teed. Suveniiride letid. Korralikud minibussid ja sileda asfaldiga kaetud maanteed. Meie eksootika maitsmismeel oli rikutud ja tulles Kambodzast, ei paku Tai enam midagi erilist.
Laev nägi välja nagu 20 aastat tagasi Tartus Emajõel seilanud Raketa. Üsna vana ja roostes. Kotid, kastid, korvid, kohvrid, pakid ja muu träna visati katusele. Mõned reisijad otsustasid samuti katusel sõita. Meie valisime päikesepõletuse hirmus siiski diislivinguse salongi. Terve tee oli meil võimalik teleriekraanilt jälgida kohalikus keeles karaoket. Istmed nägid välja nagu bussis ja tundusid mitte kõige ebamugavamad. Sõit kestis 4 tundi koos ühe kiire peatusega. Põhiline osa reisijatest olid kohalikud. Reisijate ja kauba lavale laadimine algas juba tund enne väljumist. Kaupa veeti laevale suurte kärudega. Sadamaks nimetati pehkinud palkidest kaid, mille servas seisis kuuritaoline sadamahoone.
Koh Kong on tegelikult saar ja ühendatud maismaaga pika sillaga. Saar ise pidi olema kasiinode ja baaride, piraatide ja hangeldajate paradiis, mis meil nägemata jäi. Laeva maabudes polnud mingit valikut edasise tegevuse suhtes. Kui laevamehed reisijad järsust trepist üles kaldale tõmbasid, siis aitasid järgmised mehed inimesed kohe kaile aetud kastiautodesse, et viia piirile. 100 THB nägu ja 40 minutit sõitu veoauto kastis ning olimegi piiripunktis. Veoauto saabudes jooksis sellele tormi suur kamp suitsumüüjaid ja rahavahetajaid. Ilmselt on eriti kasulik osta suitsu just Kambodza poolelt, kuid rahavahetuse kursiga oleks kindlasti petta saanud. Kuna meie ei suitsetanud ja Tai raha oli meil olemas, siis rabelesime end välja ja suundusime piirile. Kahe riigi vahel tuli 100 meetrit jalutada, et jõuda Hat Leki. Piiripunkt ise nägi välja väike, pigem nagu putka, kus luugist said ajada oma passi asjad korda. Dokumente tembeldati hoolega nii Kambodza kui ka Tai poolel
Heitsime viimase pilgu Kambodzale, sellest hetkest oli see riik meie jaoks minevik. Kaua taga nutta teda polnud aega, sest kätte jõudnud õhtupoolik kiirustas tagant. Plaan jõuda Koh Changi saarele samal päeval ei õnnestunud. Kastiautos sõitu otse saarele pakuti 800 THB eest nägu. Pidasime seda hinda siiski kalliks ja sõitsime liini-minibussiga Trati 110 THB eest, et järgmisel hommikul praamiga saarele suunduda. Bussipeatus asus piiripunktist kohe paremal kinnises parklas, kuhu sissepääs ATM automaadi kõrvalt. Hat Lekis oli tunne nagu oleksime sattunud Euroopasse. Tsivilisatsiooni oli tunda igal smmul. Erinevad toiduputkad ja food center mõlemal pool teed. Suveniiride letid. Korralikud minibussid ja sileda asfaldiga kaetud maanteed. Meie eksootika maitsmismeel oli rikutud ja tulles Kambodzast, ei paku Tai enam midagi erilist.
12. SIHANOUKVILLE – VALGETE LIIVARANDADE PARADIIS
Sihanoukville (tõlkes: kuningas Sihanouki küla) kesklinnas asuvad turuplats, pangad, poed ja taksopeatus. Ülejäänud linnake jaotub laiali erinevate randade vahel. Et kõike ise üle vaadata näha, rentisime 125-se Honda 4 dollari eest päevas. Pass võeti tagatiseks ja juhilubade olemasolu ei huvitanud kedagi. Tõeliselt mõnus kihutada kahekesi kaljudest üles ja alla, saadetuna helesinisest merevaatest. Varahommikust kuni hilisõhtuni sõitmisele kulus bensiini 2 dollari eest 2 liitrit.
VICTORY BEACH – on rahulik ja turiste ei olnud siin palju. Kuid hooaeg on lõppemas ja paar nädalat tagasi võis olukord erineda. Rannalt leiab varjud, toolid, mõned restoranid ja kaubitsevad kohalikud. Saab omaette rahulikult toolis vedeleda ja laevu vaadata. Pisut eemal asub sadam, kuhu pidevalt mõni alus minemas või tulemas. Ujuda on hea, sügavaks läheb kiirelt, pikalt kõndima ei pea. Midagi eriti maalilist pole (palmide ja muu taolisega oleme juba selle aja peale harjunud ka) vaid valge liiv ja sinine meri ning taamal paistmas kaljusaarekesed. (Eestist tagasi vaadates tundub muidugi oluliselt erilisem ja eksootilisem)
Victory Beachi juurde kuulub Weather Hill Station – ilmajaam kalju otsas. Lisaks ilmaennustustele leiab siit paari tänava jagu odavaid öömaju ja erinevaid baare, restorane koos ööeluga. Selline Khao San Roadi tegelaste peatuspaik. Ja raju pidutsemiskoht koos Kambodza kõige odavama alkoholiga. Paar kallimat hotelli asuvad kalju all ranna kõrval ning väikseid bungalowd paiknevad mäe küljel, otse randa viiva tee kõrval. Mäe all kõrgub Võidu monument ja mäe otsas Iseseisvuse ausammas, mille kõrvalt viib väike jalutuskäik templi juurde. Jalutada on muidugi raske, sest Kambodzale omaselt tülitavad igal sammul transporti pakkuvad motomehed. Mootorrattad on ka ainuke viis siin ringi liikuda. Kesklinnas pidi olema ka 1 tuktuk, mis ilmselt on siinne tulevik. Kõige lihtsam on omale kahe peale rentida ratas ja sõita läbi kõik rannad ning valida omale parim. Nagu ikka pakuvad külalistemajad kõike: erinevaid tuure nii maal kui merel, bussi- ja laeva pileteid, liiklusvahendeid, rõivaid, toitu.
INDEPENDENCE BEACH kuulub hotellile ning tee sinna on tõkkepuuga suletud.
SOKHA BEACH on samuti suures osas hotellikompleksi territooriumil. Ühes otsas sai siiski vabalt randa minna, kus tegemist oli tõeliselt ilusa valge liiva ja sinise veega rannaga. Tõsi, selles avatud osas oli kohalike poolt palju prügi loobitud, puudusid rannatoolid ning varjud.
SERENDIPITY JA OCHHENTEAL BEACH on siis need põhilised, kuhu koondunud restoranid, kaubanduse letid, turistid. Rannad ise ei kujuta endast midagi erilist. Liivasel merepiiril seisab restoran restoranis kinni. Kaua siin ei viibinud, sõitsime edasi rahulikumaid paiku avastama.
OTRES BEACH on kaardil viimane ja tõeliselt kaunis ning vaikne paik. Liivariba lebab mere ääres nii pikalt kui silm ulatub vaatama. Siin leidub ka restorane ja rannatoole, kuid mitte pealetükkivalt merepiiril, vaid pisut diskreetsemalt sammukese eemal. Siit leiab soovi korral täiesti inimtühje rannalõike. Mootorrattaga on võimalik sõita merepiirini. Miinuseks siin asjaolu, et väga ranna lähedalt möödub suur punase liivaga kaetud maantee, kus iga auto möödumisel kerkib üles tolmupilveke. Nägin siin sõitmas ka veoautosid. Päris ranna lõpus küll pöörab tee eemale ja seal on ka selle poolest rahulikum.
PREK TRENG BEACH asub Sihanoukville servas, sadamast ja kaluriküladest edasi. Siin on kummaliselt inimtühi aga hingematvalt ilus paik. Tegelikult see nagu polegi rand, sest siia on küll ehitatud betoonist varjualused, kuid puudub kaubandus või muu elu. Vaid üksikud kohalikud kalastamas ja ujumas.
HAWAI BEACH asub kohe Victory Beachi kõrval, vaid mõned kivilahmakad eraldamas. Hetkel oli seegi rand inimtühi, sest kohe liivariba kõrval käis hiigelsuurel krundil ehitustegevus. Kerkimas terve kvartali suurune hotellikompleks. Selle valmimisel suletakse ilmselt ka rand. Hawai Beachi lõpust leidsime väikse eraldiasuva rannasopi, kus näha puhkamas vaid kohalikke. Siit saab lihtsalt rentida paate, et sõita saartele. Mereandide restoranid pole nii uhked kui mujal, kuid toit maiteb sellevõrra paremini. Kõik need värsked mereannid võid lasta oma silmade all küpsetada just Sulle sobival viisil.
Victory rannal saime tuttavaks Lindaga, kes spetsialiseerunud vanemate meeste eest hoolitsemisele. Tegi neile massaazi ja toitis puuviljadega. Puuviljad maitsesid imehead. Eriti mõnus on süüa rannatoolis lebades, kui keegi otse su kõrval neid jooksvalt puhastab ja suhu pistmiseks parajateks tükkideks lõigub. Õnneks tegi Linda meile erandi ja teenindas oma püsiklientide, vanemate härrade vahele ka mind. Ei hakka siinkohal meelde tuletama jutte puuviljade pesemisest või muudest hügieeninõuetest. Ei lasknud taolistel mõtetel head isu rikkuda.
Sõpradeks saime ka 3 kohaliku tüdrukuga, kes turistidele maniküüri, pediküüri, depilatsiooni käepaelu ja ehteid pakkusid. Kaks neist käisid koolis ning said rannas töötada vaid pool päeva aga kolmas, pooleldi hiinlnna, oli juba vanem (22), kodus ootamas väike poeg. Esimestel päevadel me kauplesime nendega niisama ja lasin oma varbaküüned korda teha. Aga hiljem jutustasime niisama ning mängisime trips-traps trulli. Jagasid meiega oma toitu ja mängisime koos koerakutsikaga. Neil oli huvitav viis jalgadelt karvu eemaldada. Jämeda niidi ühte otsa tuleb hoida hammaste vahel, teist otsa teatud viisil keerutades jäävad karvad keerdude vahele. Tulemus olevat väga efektiivne ja kauakestev. Minu hinnangul ka kole valus.
Igal õhtul käisime kohvi joomas ja vestlemas Khmer Gourmee Cafe´s, mida pidas ameeriklane Sam koos partneri ja tüdruksõbraga. Ameeriklase vanaema oli olnud leedukas ja eesti asukohast oli ta teadlik. Kurtis, et hooaeg on läbi ja turistid otsas. Ainsana külas kasutas ta espressomasinat ja tõelisi kohviube. Lisaks küpsetas ise imehead värsket õunapirukat.
VICTORY BEACH – on rahulik ja turiste ei olnud siin palju. Kuid hooaeg on lõppemas ja paar nädalat tagasi võis olukord erineda. Rannalt leiab varjud, toolid, mõned restoranid ja kaubitsevad kohalikud. Saab omaette rahulikult toolis vedeleda ja laevu vaadata. Pisut eemal asub sadam, kuhu pidevalt mõni alus minemas või tulemas. Ujuda on hea, sügavaks läheb kiirelt, pikalt kõndima ei pea. Midagi eriti maalilist pole (palmide ja muu taolisega oleme juba selle aja peale harjunud ka) vaid valge liiv ja sinine meri ning taamal paistmas kaljusaarekesed. (Eestist tagasi vaadates tundub muidugi oluliselt erilisem ja eksootilisem)
Victory Beachi juurde kuulub Weather Hill Station – ilmajaam kalju otsas. Lisaks ilmaennustustele leiab siit paari tänava jagu odavaid öömaju ja erinevaid baare, restorane koos ööeluga. Selline Khao San Roadi tegelaste peatuspaik. Ja raju pidutsemiskoht koos Kambodza kõige odavama alkoholiga. Paar kallimat hotelli asuvad kalju all ranna kõrval ning väikseid bungalowd paiknevad mäe küljel, otse randa viiva tee kõrval. Mäe all kõrgub Võidu monument ja mäe otsas Iseseisvuse ausammas, mille kõrvalt viib väike jalutuskäik templi juurde. Jalutada on muidugi raske, sest Kambodzale omaselt tülitavad igal sammul transporti pakkuvad motomehed. Mootorrattad on ka ainuke viis siin ringi liikuda. Kesklinnas pidi olema ka 1 tuktuk, mis ilmselt on siinne tulevik. Kõige lihtsam on omale kahe peale rentida ratas ja sõita läbi kõik rannad ning valida omale parim. Nagu ikka pakuvad külalistemajad kõike: erinevaid tuure nii maal kui merel, bussi- ja laeva pileteid, liiklusvahendeid, rõivaid, toitu.
INDEPENDENCE BEACH kuulub hotellile ning tee sinna on tõkkepuuga suletud.
SOKHA BEACH on samuti suures osas hotellikompleksi territooriumil. Ühes otsas sai siiski vabalt randa minna, kus tegemist oli tõeliselt ilusa valge liiva ja sinise veega rannaga. Tõsi, selles avatud osas oli kohalike poolt palju prügi loobitud, puudusid rannatoolid ning varjud.
SERENDIPITY JA OCHHENTEAL BEACH on siis need põhilised, kuhu koondunud restoranid, kaubanduse letid, turistid. Rannad ise ei kujuta endast midagi erilist. Liivasel merepiiril seisab restoran restoranis kinni. Kaua siin ei viibinud, sõitsime edasi rahulikumaid paiku avastama.
OTRES BEACH on kaardil viimane ja tõeliselt kaunis ning vaikne paik. Liivariba lebab mere ääres nii pikalt kui silm ulatub vaatama. Siin leidub ka restorane ja rannatoole, kuid mitte pealetükkivalt merepiiril, vaid pisut diskreetsemalt sammukese eemal. Siit leiab soovi korral täiesti inimtühje rannalõike. Mootorrattaga on võimalik sõita merepiirini. Miinuseks siin asjaolu, et väga ranna lähedalt möödub suur punase liivaga kaetud maantee, kus iga auto möödumisel kerkib üles tolmupilveke. Nägin siin sõitmas ka veoautosid. Päris ranna lõpus küll pöörab tee eemale ja seal on ka selle poolest rahulikum.
PREK TRENG BEACH asub Sihanoukville servas, sadamast ja kaluriküladest edasi. Siin on kummaliselt inimtühi aga hingematvalt ilus paik. Tegelikult see nagu polegi rand, sest siia on küll ehitatud betoonist varjualused, kuid puudub kaubandus või muu elu. Vaid üksikud kohalikud kalastamas ja ujumas.
HAWAI BEACH asub kohe Victory Beachi kõrval, vaid mõned kivilahmakad eraldamas. Hetkel oli seegi rand inimtühi, sest kohe liivariba kõrval käis hiigelsuurel krundil ehitustegevus. Kerkimas terve kvartali suurune hotellikompleks. Selle valmimisel suletakse ilmselt ka rand. Hawai Beachi lõpust leidsime väikse eraldiasuva rannasopi, kus näha puhkamas vaid kohalikke. Siit saab lihtsalt rentida paate, et sõita saartele. Mereandide restoranid pole nii uhked kui mujal, kuid toit maiteb sellevõrra paremini. Kõik need värsked mereannid võid lasta oma silmade all küpsetada just Sulle sobival viisil.
Victory rannal saime tuttavaks Lindaga, kes spetsialiseerunud vanemate meeste eest hoolitsemisele. Tegi neile massaazi ja toitis puuviljadega. Puuviljad maitsesid imehead. Eriti mõnus on süüa rannatoolis lebades, kui keegi otse su kõrval neid jooksvalt puhastab ja suhu pistmiseks parajateks tükkideks lõigub. Õnneks tegi Linda meile erandi ja teenindas oma püsiklientide, vanemate härrade vahele ka mind. Ei hakka siinkohal meelde tuletama jutte puuviljade pesemisest või muudest hügieeninõuetest. Ei lasknud taolistel mõtetel head isu rikkuda.
Sõpradeks saime ka 3 kohaliku tüdrukuga, kes turistidele maniküüri, pediküüri, depilatsiooni käepaelu ja ehteid pakkusid. Kaks neist käisid koolis ning said rannas töötada vaid pool päeva aga kolmas, pooleldi hiinlnna, oli juba vanem (22), kodus ootamas väike poeg. Esimestel päevadel me kauplesime nendega niisama ja lasin oma varbaküüned korda teha. Aga hiljem jutustasime niisama ning mängisime trips-traps trulli. Jagasid meiega oma toitu ja mängisime koos koerakutsikaga. Neil oli huvitav viis jalgadelt karvu eemaldada. Jämeda niidi ühte otsa tuleb hoida hammaste vahel, teist otsa teatud viisil keerutades jäävad karvad keerdude vahele. Tulemus olevat väga efektiivne ja kauakestev. Minu hinnangul ka kole valus.
Igal õhtul käisime kohvi joomas ja vestlemas Khmer Gourmee Cafe´s, mida pidas ameeriklane Sam koos partneri ja tüdruksõbraga. Ameeriklase vanaema oli olnud leedukas ja eesti asukohast oli ta teadlik. Kurtis, et hooaeg on läbi ja turistid otsas. Ainsana külas kasutas ta espressomasinat ja tõelisi kohviube. Lisaks küpsetas ise imehead värsket õunapirukat.
Subscribe to:
Posts (Atom)